Miks on majandustarkvara juurutamise hindamine nii ebatäpne?

Majandustarkvara juurutamise kulude hindamine on arendusprotsessi kõige keerulisem osa. Siin võib väga kergesti hinnangutega täiesti rappa minna. Arvatavasti on peapõhjus selles, et juurutamine paikneb arendusprotsessi lõpus ja kõikide eelnevate etappide apsakad tulevad siin eriti hästi nähtavale.

Analüüsietapis kirjeldatakse praegust olukorda ja seda, kuhu soovitakse jõuda. Lihtsustatult öeldes annab analüüs vastuse küsimusele “Mida teha?”. Projekteerimis­etapis koostatakse lähteülesanne ehk antakse vastus küsimusele “Kuidas teha?” Järgmine etapp on programmeerimine, mis läbimõeldud ülesande puhul on ühe tarkvarafirma jaoks lust ja lillepidu. Nüüd järgnebki juurutamise etapp. Kui eelnev töö on olnud kvaliteetne, siis tuleb juurutamise käigus lahendada ainult pisiasju. Halvem on aga lugu siis, kui uue tarkvara ettenäitamisel selgub, et kas on midagi väga olulist analüüsietapis kahe silma vahele jäänud või on tellija ja täitja üksteisest valesti aru saanud. Üksteisest mittearusaamine ei ole meie igapäevaelus üldsegi mitte haruldane, mis siis veel keerulistest tehnilistest süsteemidest rääkida.

Tellija on enne tellimuse esitamist huvitatud lõpphinna ja tähtaja teadasaamisest. Selleks et lõpphinda ja tähtaega hinnata, tuleb teada mida tellija tahab. Sellele saame vastuse analüüsi abil. Seega ei ole enne analüüsi võimalik hinnata, millised on järgnevate etappide kulud, sealhulgas juurutamine.

Juurutamise puhul on tarvis tellija ja täitja koostööd. Juurutamise etapis saab tehtud töödele kõige reljeefsema hinnangu, nagu nüüd on tavaks öelda. Lisaks sõltub juurutamise edukus paljuski sellest, kuidas on täitja motiveeritud juurutamise protsessis osalema, millised on tema eelteadmised ja veel mitmestki asjaolust. Kõike neid asjaolusid on muidugi võimalik eelnevalt välja selgitada, aga see on tavaliselt nii kulukas ja aeganõudev, et lihtsalt ei tasu ära. Kuidas näiteks hinnata inimese taiplikkust? Siinkohal meenub mulle üks episood minevikust, kus pärast raamatupidamisprogrammi installeerimist oli tarvis raamatupidajale see programm selgeks õpetada.

Konsultandi ja raamatupidaja vahel arenes järgmine kahekõne:

Konsultant: “Kui me tahame päevaraamatusse lisada uut kannet, siis vajutame klaviatuuril Insert. Kui aga tahame juba sisestatud kannet ära kustutada, vajutame klahvile Delete. Proovime nüüd sisestada ühe uue kande. Seega peame vajutama millisele klahvile?”

Raamatupidaja: (pikk paus) “...mmmm...eeee...ah mul ükskõik, kuhu ma vajutan”.

Juurutamisel tekkivaid kulusid saab hinnata, aga hinnang kipub ikka ebatäpseks jääma.



Sven Uusväli
Aprill 2011


Tagasi