Miks peab majandustarkvara olema seadistatav?

Pole mõtet teha majandustarkvara ühele kitsale valdkonnale. Iga tarkvara peab olema arendatav. Arenduskulud ei ole teps mitte madalad. Kui tarkvara on suunatud ainult ühele kitsale segmendile, siis on sihtrühm väike ja kliente vähe. Mis mõtet on siis üldse tarkvara arendada, kui kliente ei ole ega tule?

Parem on teha majandustarkvara, mida saavad kasutada paljud kasutajad. Paraku on kasutajate nõudmised erinevad. Nii imelik kui see ka pole, kasutajad võivad isegi näiteks Maksu- ja Tolliametile esitatavate aruannete puhul nõuda erinevaid asju. Aga milleks kliendiga vaielda? Teeme temale vajaliku aruande või funktsiooni seadistatavaks. Ühe klient arvab, et tuleb kasutada juurdehindlust (“see on kõige loogilisem”), teine aga tahab kasutada katet (“ainult nii on õige”). Üks klient tahab laojääke näha kastides, teine kastides ja lisaks tükkides, kolmas aga hoopis kilodes. Siit tulenebki vajadus, et majandustarkvara oleks seadistatav ja häälestatav. Kusjuures ega kasutaja seda omadust eriti ei hindagi. Kasutaja jaoks tuleb tarkvara vajalikul viisil välja häälestada ja siis las nii jääbki. Kasutaja vaatevinklist on seadistatavus pigem segav, sest tema toimetab ju ühel viisil.

Ka tarkvara arendajatele on seadistatavus pinnuks silmas. Tänu sellele, et tarkvara võib toimida kord nii, kord naa, muutub programmeerimine palju keerulisemaks. Eriti tülikas on testimine, kus tuleb alati pärast uue seadistusvõimaluse lisamist veenduda, et tarkvara toimiks ka “vanaviisi” õigesti. Arenduskoosolekutel on tarkvaraarendajate lemmikküsimus “Aga kuidas kasutaja tahab?” Novot, kasutaja tahab mitmet moodi. Üks ühtemoodi, teine teistmoodi, kolmas ei taha üldse.

Majandustarkvara seadistatavus on asi, mida eriti ei hinnatagi. Ilma selleta ei saa. Nagu kibe arstirohi, mida ei taha võtta, aga peab.

Sven Uusväli
September 2011


Tagasi