Mõnikord haruharva isegi on. Klient tellib majandustarkvarasse talle vajaliku muudatuse. Teeme ära ja klient hakkab kasutama. Endalegi tundub algul, et väga vajalik täiendus. Tutvustame teistele klientidele. Aga nendele ei paku huvi, parimal juhul mõni üksik klient huvitub, aga temal on tarvis natuke teistmoodi. Teeme siis täiendusele täienduse.

Rõhuv enamus firmajuhte arvab, et tema firmas kasutatav äriloogika on ainuõige ja ainuvõimalik. Kõik muud variandid tunduvad neile naljakad ja samuti tundub naljakas see, et majandustarkvaras ei olegi vastavaid võimalusi. Markentseim näide on “Kuidas nii, kas ladu ei saagi käibemaksuga müügihinnas pidada?! Aga kuidas ma siis kauplust kontrollin?” Ja meil tuligi teha erilahendus, et kui kaup liigub kesklaost kaupluse lattu, siis kesklaos toimub arvestus laohinnas, aga kaupluse laos võetakse kaup arvele käibemaksuga müügihinnas. Kui pidada kinni Euroteci põhimõttest, et kliendiga ei vaidle ja täidame kliendi (eri)soovi, siis tuleb selliseid asju ette.

Mõnikord juhtub nii, et täienduse täienduse täienduse tegemisel hakkab tunduma, et õmbleme pintsakut nööbi külge. Esialgne idee kipub hägustuma. Esialgne idee tuleb üle vaadata vahepeal lisandunud ideede valguses ning realiseerida uus, optimeeritud lahendus. Muidugi tekib alati küsimus, kes maksab kinni uue optimeeritud lahenduse valmistamise. Täpsemalt öeldes, seda küsimust siiski ei teki – Eurotec maksab.

Sven Uusväli
September 2013

Tagasi